Guido Pärnits: Ülemiste kui linnavärav võiks kasvada välisturismi magnetiks
Guido Pärnits: Ülemiste kui linnavärav võiks kasvada välisturismi magnetiks
29.12.2020

Milliste murede ja rõõmudega seisab tänases heitlikus maailmas silmitsi üks keskus, mis saanud koduks enam kui paarisajale kauplusele, teeninduspunktile, restoranile ja muude sektorite ettevõtetele? 16 aastaga Eesti suurimaks kaubanduskeskuseks tõusnud ja hiljuti omas vallas Baltimaade parima tiitli pälvinud Ülemiste keskuse juht Guido Pärnits vastab TULI tippjuhtide sarja järjekordses loos sellele ja veel paljudele teistele küsimustele.

Kevadisel kriisiajal olite üks neist, kes kutsus riiki üles kaubandust päästma. Kuidas see mõjus ja kas valmistute üleskutse kordamiseks? 

Kevadel olime kõik äärmiselt rohelised. Palju otsuseid langetati parimas teadmises, aga paratamatult subjektiivselt ning „teeks midagi“ ja „võib-olla“ varjundiga. Täna oleme märksa targemad. Vaevalt leidub enam eriti neid, kes peavad kaubanduskeskuste sulgemist parimaks meetmeks. On aru saadud, et haiguskolded siin ei levi. 

Kui palju on kogu see segane aeg Ülemiste keskuse igapäevast tegevust mõjutanud? 

Eelmise aasta lõpus, pärast suure laienduse valmimist (keskusesse lisandus 13 000 m2 kaubandus- ja meelelahutuspinda – A.V.), mõtlesin endamisi: 2020 tuleb hea, aga üsna rahulik. Majandus õitses, rahvale meeldis osta ja Eesti suurimasse keskusesse ju ikka tullakse. 

COVID tõi aga uued ja ootamatud väljakutsed. Kõigile. Pani inimesed eelkõige mõtlema. Vastab kindlasti tõele, et tõhusaim professionaalne areng, eriti juhtide tasandil, toimub kriisi-, aga mitte nn. rahuajal. Kuidas paremini ja efektiivsemalt juhtida, on olnud ka minu peas alaline küsimus.

Kaubanduskeskused pole enam ammu üksnes kaubanduskeskused. Kas ka tänases reaalsuses osutuvad edukateks pigem julged laienejad? 

Mäletan koolipäevilt ütelust: tulevik on alati julgete päralt. Praegu tuleb osata olla julge realist. Tajuda, et hulljulgus maksab kätte. Näiteks T1-s ei ole minu hinnangul osatud ambitsioonikust ja reaalsust tasakaalus hoida. 

Terve meie sektori üks suuremaid dilemmasid puudutab meelelahutuse ja toitlustuse jõulist suurenemist. Oli see õige samm või mitte? Keskused investeerisid sinna, rentnikud täpselt samamoodi. Töökohad said loodud, kuni kriis just väikeettevõtetele kõige valusama hoobi andis. Aga vaadates pikemat perspektiivi olen veendunud, et valitud suund oli õige. Inimeste aina kasvavat vajadust saada kaubanduskeskusest midagi enamat tagasi ei pööra. 

Kui keerulised on kõnelused hädas rentnikega? 

See pole aeg ega koht, kus enda kasumit maksimeerida, vaid mõelda teistpidi. Ettevõtted on investeerinud heasse projekti ja vaaguvad hinge mitte enda hulljulguse või rumaluse, vaid neist täiesti sõltumatute tegurite tõttu. 

Minu nägemuses saab terve ühiskond toimida ainult ühtmoodi: kui tugevam abistab nõrgemat. Keskus on rendisuhtes peaaegu alati tugevam pool. Seega on meie moraalne kohustus ulatada abikäsi, et pankrotte ja võib-olla inimeste elutööde korstnasse kirjutamist ära hoida. Täpselt samamoodi leian, et sotsiaalne tasakaal saab tekkida üksnes juhul, kui rikkam tasub rohkem makse. 

Mul on ettevõtjate kõrval väga hingel ka töötaja tasand. Kevadel oli kõigil hirm: inimkond sureb ära. Nüüd teame, et peame rääkima elust koos viirusega ja ootama vaktsiini. Näitame iga päev surnute ja haigestunute hulka, aga miks me ei näita, kui palju inimesi kaotas töö ning mitu uut patsienti võtsid vastu psühhiaatrid ja psühholoogid? 

Töötus tekitab stressi ja taandarengut. Uuesti tööturule tulek ei ole põrmugi nii lihtne. Inimesi tuleb pidevalt rakkes hoida, COVID ei saa olla argument, miks neid ühiskonnast välja lõigata. 

Kas oma maja turunduskoosolekutel keskendute rohkem julgetele tulevikuvisioonidele või võimalikele ohtudele? 

Kaalume hoolega läbi, mida saame teha ja mida mitte. Üks asi on imagoloogiline, teine promotsiooniturundus. Mõlemale on kavandatud kindlad ressursid ja ka tulem. Olukorras, kus oleme igati põhjendatult sunnitud rahvakogunemistele suunatud kampaaniad ära jätma, mõtleme, kas hoida end selle arvelt mujal rohkem pildis. 

Mis aga puudutab järgmist aastat, siis mina kui veendunud uskuja, et pandeemiale saab kriips peale, julgen arvata, et jätkame tavapärast kahesuunalist turundustegevust – et olla inimeste teadvuses ja neid siia kutsuda. 

Aga kui ei lähe nii nagu paadunud optimist loodab?  

Me ei vaja plaan B-d. Meil toimetab igapäevaselt vaid üheksa inimest, pikad käsuahelad puuduvad. Ükspuha, kuhu COVID omadega liigub, suudame jooksvalt väga operatiivselt reageerida. Me ei karda kiireid otsuseid langetada – see on kõhklemisest alati parem. Ka eksimuste korral, sest neist saab alati õppida. 

Millised on keskuse pakutavad järgmised üllatused? 

Raamatukogu, spaa, tervise- ja avalikud teenused… Multifunktsionaalsusele mõeldes võiksime keskuse juurde rajada kontoriploki. 

Iga hea kaubanduskeskus peab pidevalt mõtlema arenemisele – üks on äriline, teine aga kliendisõbralikkuse mõõde. Mida rohkem asju ta saab ühest kohast, seda parem ju. Meil on erinevaid ideid. Ja need ei seondu üldse mitte ainult Ülemiste keskusega, vaid laiema visiooniga tuleviku-Ülemistest. 

Aastal 2002 ehk veidi enne Ülemiste keskuse avamist andsite intervjuu, kus tuli vastata küsimusele piirkonna liiklusummikute kohta. Nüüd, 18 aastat hiljem räägitakse Rail Balticu tulekust ja muudest uhketest projektidest. Kui oluline on terve Ülemiste linnaku areng keskusele? 

Keskusele otseselt isegi eriti ei ole, sest tema toimetaks ilma Rail Balticu, lennujaama ja muude peamiselt välisturismile suunatud objektideta sama kenasti edasi. Aga vaadates laiemat pilti, ja perspektiivi, et siia tekib uus linnavärav, siis jällegi äärmiselt oluline. Nii lennujaam, meie, Rail Baltic kui ka Ülemiste City saaks omaette väga kenasti hakkama, aga koos oleme palju tugevamad. 

Milles selle sümbioosi tugevus seisneb? 

Näen siin potentsiaalselt väga suurt välisturismi magnetit. Eriti, mis puudutab äri- ja konverentsiturismi. Järjest rohkem otsitakse linnu, kus ka koosolekute välisel ajal läheduses midagi teha ja vaadata oleks. Lisades Rail Balticu terminalile veel pilkupüüdvaid arhitektuurilisi lahendusi ning samuti kavandatava konverentsihotelli, kasvab siia vau-efektiga piirkond. Usun, et rahvusvahelises mõõtmes. 

Mõne aja eest avaldasite arvamust, et terve ettevõtlusahel – sealhulgas pangad – tuleks panna üheskoos vastutama. Kas tänane reaalsus on sarnane? 

Pidasin kriisi alguses pankuritega maha nii mõnegi eriarvamusi sisaldanud diskussiooni – kui väljenduda poliitkorrektselt. Mu toonane mõte oli lihtne: COVID tuli ja ettevõtted kannatasid. Üks kannatas ja jäi teisele võlgu. Lepiti kokku, saadi aru, võib-olla kirjutati mõni võlg maha. Kuni ahel jõudis pangani – kes on ju keti üks lüli, pealegi see, kes evib tohutult abivõimalusi. Sealt ei tulnud aga midagi. Ettevõtted pidid ise oma mured lahendama. 

Õnneks aja möödudes olukord muutus ja leiti kuldne kesktee – maksepuhkused muutusid uueks normaalsuseks, intresside mahakirjutamistest aga loobuti. „Hundid söönud, lambad terved“ lahendus ja see päästis väga-väga palju ettevõtteid. Minu hinnangul suhtuvad pangad praegusesse olukorda väga vastutustundlikult. 

Kas ja mida on teiega teinud e-kaubanduse tormiline levik? 

Keskuse tasandil on e-kaubandust eriti keeruline viljelda. Tean, et seda on Eestis proovitud, aga kahjumlikult. Meie sektori rahvusvahelistel konverentsidel arutati aastaid tagasi, kuidas e-kaubanduse vastu võidelda. Kuni mõisteti, et võidelda ei saa ega peagi – temaga tuleb lihtsalt koos elada. Nagu koroonaviirusega. 

Meie ei suhtu e-kaubandusse mingil juhul kui vaenlasesse. Kuidas saaksimegi, kui osadele meie kauplustele on see oluline käibeallikas? Pealegi müüakse e-kaubanduse kaudu peamiselt hinda ja mugavust, meie müüme aga emotsiooni. E-kaubanduse tulek mõjus jaekaubandusele ärgitavalt. Üheskoos moodustatakse hea sümbioos. 

Kuidas vaatate sundvajadusele tõhustada koristus- ja ka turvameetmeid? 

COVID tõi puhastusteenuste kvaliteedis selge tõusu. Kõik on sinna ressurssi lisanud. Desopunktid jäävad usutavasti pikemaks ajaks, pakkudes kõigile meile mugavat ja vajalikku lisateenust – mitte esimese eesmärgiga viiruse vastu võidelda, vaid mustust täis maailmas käsi puhastada. 

Koristamisele vaatame samuti hoopis teise pilguga. Loodan väga, et see pilk jääb sama teravaks ka tulevikus. Mida puhtamalt elame ka pärast COVID-it, seda tervemad püsime. 

Turvateenuse osas ei ole suuri muutusi olnud. Jutuks olnud noortekampade kogunemisi ei tasu üle võimendada. Noored on meie tulevikukliendid ja kindlasti ei aja me neid siit minema.  

KES TA ON? 

Guido Pärnits tegutseb Mainori grupi ettevõtetes alates 1990. aastast. Praegu on ta AS Ülemiste Keskuse juhatuse esimees ning Mainor AS-i ja Mainor Ülemiste nõukogu esimees. 

Tema isa Ülo Pärnits oli Mainori looja, suuromanik, kauaaegne juht ja ettevõtja elutööpreemia esimene laureaat. Guido Pärnitsa abikaasa Kadi on Mainor AS-i juhatuse esimees ja poeg Sten nõukogu liige. 

Intervjueeris: Andres Vaher, kommunikatsioonibüroo Dalton, TULI liige